Kui rohi alles rohelisem ja võililled kollasemad olid ning lastel karjamaal silgates mõnikord pähe tuli järele vaadata, kes neist kõige suurem võisööja
on, tuli võililletutt järgemööda kõigile lõua alla hästi lähedale pista. Kelle lõuaalune kõige kollasemalt vastu peegeldas, oligi võitja. Kust see komme tuli,
ei teagi, aga vist olid need inglise lapsed, kes sama mängu mängides pidid ära arvama, kellel neist tulevikus kõige rohkem kulda on. Ju see Eesti või meie puhas kuld läbi aegade olegi.
Või eksporditulud aitasid ära maksta Vabadussõja võlad ja Eestimaa taludesse jõukust tuua. Eesti Wabariik ärgitas või tootmist ka omalt poolt, pani Õisus aluse süsteemsele piimandusharidusele ja toetas teadust.
Õisu Piimanduskooli 1928. aastal asutatud ning hiljem Õisu Piimandusinstituudi ja Meierite Koja ühisväljaandel ilmunud ajakirjas Piimandus ilmusid
jooksvad ülevaated võitootjate edusammudest ja läbikukkumistest pea sama järjekindlalt kui tänapäeval ilmuvad plaadimüügi edetabelid või telesaadete vaadatavuse topid. Eesti või ei kadunud meie toidulaualt ka nõukogude ajal, kuigi siis vahetasid naljahambad kogemusi, kuidas võid leivale määrida nii, et vesi silma ei pritsiks.
Vahepeal tulid Läänes võile aga halvad ajad, kui Ameerika Ühendriikide ambitsioonikas teadlane Ancel Keys 1950. aastail seitsme riigi terviseandmete
analüüsile tuginedes väitis, et loomsed rasvad ja sealhulgas või on süüdi südamehaiguste tekkes. 1961. aastal asus tema teooriat toetama Ameerika
südamehaiguste assotsiatsioon ja 1977. aastal avaldas USA valitsus ametliku seisukoha, et või nagu loomsed rasvad üldse, kahjustavad südame tervist. Seepeale pööras suur osa heaoluühiskonnast tervelt pooleks sajandiks margariiniusku. Euroopas üritasid teadlased vastu vaielda ja vähemalt prantslastele, taanlastele ja teistele Euroopa suurimatele võitarbijatele jäi või oluliseks toiduaineks. Alles aastal 2000 võttis USA toitumisekspert Ronald M Krauss oma teadlasekarjääriga riskides Keysi väited uuesti ette, sama tegi grupp Cambridge’i ja Harvardi teadlasi ning 2010. aastal lükati Keysi teooria lõplikult ümber, tõestades, et tema uuring oli ühekülgne ja valim kallutatud. Või tervislikkus sai rehabiliteeritud ja eriti Ameerika Ühendriike on tabanud nüüd enneolematu võitarbimise buum. Võist on taas saanud kõrgelt hinnatud ekspordiartikkel, millest näib seni kõige enam võitnud olevat Iirimaa tugevate traditsioonidega piimandussektor, mille 2018. aasta võieksport ületas esmakordselt 1 miljardi euro piiri.
Kas teadsid?
1819 Kuressaare sadama kaudu viiakse välja 232 leisikat e umbes 2 tonni võid.
1878 De Laval leiutab separaatori – koorelahutaja
1892 Esimene koorelahutaja Maasi mõisas
1924 Saaremaal toodetakse 8,9 tonni võid.
1930 Saaremaal toodetakse 520 tonni võid.
1932 Pihtla Piimaühing võidab esimesena Saaremaa võivõistluse rändkarika – Tavasti hõbekannu.
1933 Registreeritakse Eesti Põllutööministeeriumi nimele riiklik võitünni väline kaubamärk.
1945 Saaremaal toodetakse 70 tonni võid.
1954 Mihkel Koel Pihtlast saab üleliidulise tunnustuse ja peavõimeistri aunimetuse
1969 Kuressaare meierei on suurim Eesti või tootja
1970 Saaremaal toodetakse 1586 tonni võid.
1972 Üleliidulisel võivõistlusel tunnustatakse Kuressaares valminud hapukoorevõi NSV Liidu parimaks.
1988 Saaremaal on või tootmise rekordaasta – 2339 tonni.
2012 Alustab tööd uus võitsehh, esimesena Eestis valmib soolakristallidega rõõsakoorevõi
2013 Saaremaa või ja soolakristallidega või saavad Tunnustatud Eesti Maitse ehk pääsukesemärgi.
