Autor: Piimaliit, Tiina Saron
Võid toodetakse rõõsast või hapust koorest. Rõõsast koorest toodetud võile lisatakse piimhappebakterite juuretist. Või valmistamise eelduseks oli piisava piimakoguse olemassolu, mis sai võimalikuks vaid koos karjakasvatuse arenguga. Ajalooliselt toimus esmane tahtmatu võitegu arvatavasti juhuslikult veolooma selga kinnitatud piimanõu pideval edasi-tagasi loksumisel.
Kuidas või meieni jõudis?
Mesopotaamias tunti ja kasutati võid juba 3500 aastat eKr. Algselt polnud või mitte niivõrd inimestele mõeldud toiduaine kuivõrd nahahooldusvahend, ravim ja ohvriand jumalatele. Euroopas hakati võid laiemalt valmistama ja toiduks kasutama alles XIII sajandil, Eestimaa aladele jõudis või arvatavasti XIV sajandil.
Isegi XIX sajandi algupoolel oli või eesti talupoja laual pigem luksus kui sage toiduaine. Võid söödi suurtel pühadel, näiteks lihavõtete, nelipühade ja jaanipäeva ajal. Talvel erilist võisöömist polnud, sest lehmadelt piima ei saanud. Või kuulus talupoja toidusedelis paremate palade hulka, millega kostitati külalisi. Oma pere nautis võid tavaliselt kesknädalal ja laupäeval pudrus võisilmana ning pühapäeval leivakõrvasena. Rasket kehalist tööd tehes vajas organism toitvamat ja kaloririkast toidupoolist, mida pakkus või söömine. Lisades siia või erilise maitse ja suus sulamisel moodustava pehmuse, on selge, miks võid toiduna vägagi hinnati.
Või oli toidulaual luksus
Või leivale määrimise komme on meie toidukultuuris suhteliselt hiline nähe, sest tavaliselt hammustati tükk leiba ja lõigati selle kõrvale noaga killuke võid. Teiseks võimalus oli lõigata leiva sisust välja kolmnurkne tükk, panna tekkinud avausse võitükk ja sobitada väljalõigatud leivatükk katteks peale. XIX sajandi lõpus hakati taludes võid tasapisi kasutama ka toiduvalmistamiseks – seda lisati klimpidele, tainale ja lihavõtteks valmistati isegi munavõid.
Või oli toit, mida väga ihati, kuid saadi jaopärast ning seetõttu kinnistus võiteema talurahva seas mitmetes vanasõnades ja kõnekäändudes. Näiteks: ”naine on siis veel naine, kui või suus sulab” ning ”või on kolm korda halb: suvel, kui on sula, talvel, kui on kõva ja siis, kui seda pole”. Mõned ütlused vihjasid otseselt või nappusele, näiteks: ”ära söö võid, või hoitakse heinaajaks” ja ”paraku ikka paksu pudru, kui võid sees pole”. Oli ka lootusrikkaid lausungeid, nagu ”või ja leib kaitsevad karja” ja ”võta võid ja katsu kala, söö seda, mida süda kutsub”.
Võipuudus leevenes alles eelmise sajandi alguskolmandikul, kui Eestis hakkas jõudsalt arenema piimakarja kasvatus ning Eesti võitoodang suurenes niivõrd, et võist sai riigi väga oluline ekspordiartikkel. Tõsi – või hindade järsk langus maailmaturul nuhtles valusalt või tootmisele pühendunud talude majandusolukorda.
